On hulk invasiivseid võõrliike, mis ohustavad oluliselt meie kodumaised liike, elupaiku ja looduslikku tasakaalu. Selliste võõrliikide pidamine ja kasvatamine on keelatud (ka oma kodus). Lisaks ei tohi neid ka müüa ega vahetada.
Keelatud võõrliikide loend koosneb Eesti siseriiklikust nimekirjast ja Euroopa Liidu ühtsest nimekirjast. Kõige parema ülevaate Euroopa Liidu nimekirja liikidest annab Kliimaministeeriumi kodulehekülg.
Lisaks on hulk võõrliike, mis ei kuulu keelatud liikide nimekirjadesse, kuid ilmselgelt põhjustavad juba praegu mujal naaberriikides või ka Eestis probleeme. Sellisteks liikideks on näiteks paljud kultuurkõrrelised, hulgalehine lupiin, kurdlehine kibuvits. Kes vohab ja paljuneb hästi aias, on kindlasti tõeline nuhtlus ka looduses. Väldi selliste liikide kasvatamist või hoia neid rangelt oma aias, et need ei pääseks loodusesse.
Enamlevinud võõrliigid ja nende tõrjumine
Portugalist pärit Hispaania teetigu on inimese kaasabil levinud kõikjal Euroopas. Eestis registreeriti see liik esimest korda aastal 2008. Nälkja kiiret levikut on soodustanud muutused maaharimisviisides, kulu ja õlgede põletamise keeld, looduslike arvukuse piirajate vähenemine ning hüppeliselt kasvanud rahvusvaheline taime- ja köögiviljakaubandus.
Hispaania teeteo munad on väga sarnased väetisegraanulitega, seetõttu ei ole neid lihtne istikute mullapallidest tuvastada. Munad on siiski veidi läbipaistvamad ja tavaliselt kobarana koos.
Hispaania teetigu toitub meelsasti mahlakatest köögiviljadest, ilutaimedest, teraviljakultuuridest ja seentest. Lisaks sobivad lagunevad taimeosad, käärivad puuviljad ning mõnikord ka surnud liigikaaslased.
Tigude tavalisteks elupaikadeks on lopsaka taimestikuga vähehooldatud ja harva niidetavad aiad, rohumaad, pargid, niisked laialehised metsad, kasvuhooned. Nad liiguvad enamasti hämarikus ja öösiti, vihmastel perioodidel ka päeval. Soojadel talvedel ja heade varjevõimaluste korral talvituvad edukalt.
Hispaania teetigu on silmapaistvalt suur nälkjas – täiskasvanud looma kehapikkus on väljasirutatuna 7-15 cm. Koda puudub. Värvus varieerub tumepruunist punaka, oranži, kollaka ja beežini. Noortel loomadel esineb sageli mõlemal keha küljel taustavärvist tumedam pikitriip. Keha kattev lima on oranžikaskollane. Iseloomulik on tallaserva ere värv, kus on selgelt näha tumedamad triibud. Pea on enamasti kehast tumedam. Hingamisava asub mantlikilbi eesosas. Teetigu muneb valkjad 3 mm läbimõõduga munad 20–30 (40) kaupa kõdukihi alla, kompostihunnikusse, varjulisse niiskesse kohta. Noored nälkjad kooruvad 3,5–5 nädala pärast ja suguküpsuse saavutavad (on võimelised munema) juba 6 nädala pärast. Üks isend võib muneda kuni 400 muna.
Hispaania teeteol puudub koda ja ta on tavalistest kohalikest liikidest oluliselt kogukam.
Keskkonnaamet kaardistab hispaania teetigude levikut Eestis. Kui märkad hispaania teetigu, märgi see kaardile rakenduses teokaart.keskkonnaamet.ee
Kuidas hispaania teeteost hoiduda?
- Ära too oma aeda lilli-põõsaid piirkondadest, kus on hispaania teetigusid.
- Kui kahtlustad, et ostetud taimel on teeteo munad, pane istik 5 nädalaks karantiini: seo mullapalli ümber kilekott ja kinnita see tihedalt ümber varre. Kontrolli aeg-ajalt, kas kilekoti sees on munadest koorunud nälkjaid.
- Kontrolli mullapalli – kasta läbi, murenda lahti ja vaata, kas mullas ja juure ümber või lehtede vahel on teomune. Kõik, mis tundub kahtlane, hävita. NB: istutusmulla seest leitud kreemikad või kollased pallikesed, mis on hajutatud, on hoopis väestisegraanulid. Teomunad on valged ja asuvad kobaras koos.
- Abi võib olla nn teoaedadest – siledast plekist piiretest, kust teod ei jõua üle ronida. Hispaania teetigude ronimisvõime on siiski üpris hea.
- Kevadel kultiveeri või kaeva-rehitse mitu korda aiamaad, et hävitada talvitunud valmikud ja teomunad – mulla pinnal päikese käes munad kuivavad ja langevad vaenlaste saagiks. Aitab ka happelise mulla lupjamine ja raskesse mulda liiva segamine.
- Sügisel uuri, kas maja või kasvuhoone vundamendipragudes on teomune. Talvitumispaigaks sobib neile ka soe kompostihunnik, ent korralikult läbi kaevatud kompostihunnikus pääseb külm kihtide vahele. Korista aiast kuivanud lehed jms praht. Suvel ära lase oma peenraid rohtuda, nii on tigudel vähem paiku, kuhu kuumal päeval varjule minna. Tigusid leidub vähem, kui taimed on hõredalt, õhk liigub ja päike mullale paistab.
- Raja peenarde ümber liivast, kruusast, killustikust, munakoortest, soolast, kohvipaksust, saepurust, tuhast, puukoore tükkidest kuivi või teravaid kaitseribasid – teod ei taha sellisel pinnal liikuda. Vihm leotab ribad ruttu läbi, neid tuleb uuendada. Ka juhul, kui need rohtuvad, pääsevad teod edasi. Kitsast riba suudavad nad oma limarada katkestades ka ületada. Tuhka, saepuru jms võib umbes meetrilaiuselt ka aia äärde raputada.
- Kaitsevad ka 20 cm laiused vaskplekiribad ja teibiga vasklint (saab eBayst), mida saab kinnitada peenraümbrisele, taimepotile. Vask ärritab tigusid, nad hakkavad kõvasti lima eritama, kuivavad ja surevad.
Mida teha, kui aias on hispaania teeteod?
- Korja täiskasvanud nälkjaid pidevalt ära.
- Korja teod anumasse ja kalla keev vesi peale. Hukatud isendid mata labidasügavusele mulla alla.
- Nälkjate meelitamiseks sobivad õlle- ja piimalõksud. Õllega anum kaeva mulda nii, et selle serv oleks 1 cm maapinnast kõrgemal – siis langeb sisse vähem kasulikke putukaid. Lõhna peale ronivad teod lõksu, alkohol tapab ja kui vedelikku on piisavalt, nad upuvad. Püünis pane üles õhtul või pärast vihma. Tigusid saab kokku meelitada rabarberilehtede, banaani- ja arbuusikoortega.
- Palu, et ka naabrid korjaksid oma aedadest nälkjad kokku, muidu on neist võimatu vabaneda.
- Elusaid nälkjaid ei tohi viia metsaserva, niidule või parki – nii hoopis levitad neid.
- Hoia aias muru madal, mullapind kobestatud. Kontrolli pidevalt nälkjate ja munade peitumiskohti – suuremate lillepuhmaste ja põõsaste aluseid, terrassi- ja servaaluseid. Hävita kindlasti ka munad – kalla keeva veega üle.
- Pane tigude elupaika maha näiteks vineerplaadid – päeva saabudes ja niiskuse hoidmiseks tahab tigu varjuda ning murule asetatud plaatide alt on tigusid ja nende mune lihtsam leida ja hävitada.
Allikad: Keskkonnaameti koduleht ja kodus.ee leht.
Tõrjevahendid
Teomürgid ei ole hispaania teeteo puhul mõjusad, neid kasutades hävitad hoopis kasulikke liike, linde-loomi (nt siile). Medaldehüüdiga graanulid on väga ohtlikud ka koertele ja kassidele. Lemmikule on surmav juba 100 –300 mg kehakaalu kohta. Mürgituse võib saada isegi pärast graanulitest ülejooksmist käppi lakkudes. Hävita vaid hispaania teetigusid, hoia kodumaiseid liike!
Palju ohutum teotõrjevahend on Ferramol, mis sisaldab aktiivainena raudfosfaati (10 g/kg). See ei ohusta koduloomi, siile ega linde, seda ei kahjusta vihm ning preparaat laguneb pinnast rikastades rauaks ja fosfaatideks. Kuid jälgi, et see ei satuks aias vette. Ferramol tekitab teol täiskõhutunde, seejärel nälgib loom surnuks. Kulunorm on 1 teelusikatäis e 5 g ruutmeetri kohta. Enne õhtul taimede vahele laotamist tuleks graanuleid niisutada. Ferramoli ei tohi muidugi alla neelata, vastav hoiatus ja teised ohutusnõuded on pakendil kirjas.
Aiapoodidest leiab veel Biolit Gardeni teopüünise. Rohelise topsiku ja kaane vahel on ava, kust teod sisse roomavad. Püünisesse vala 200 ml õlut ja lisa mõni tilk topsiga kaasas olevat ligitõmbavat ainet atraktanti. Suru toos tigude liikumiskohas mulda, nii et serv jääb maapinnast veidi kõrgemale. Püünis meelitab tigusid 2 m kauguselt. Ühes komplektis on kaks püünist ja 3 ml atraktanti. Tühjenda lõksu paari päeva tagant.
Swissinnol on feromoonidega teopüünis – valmissööt ja vesi tuleb püünisesse kallata ning ahvatlev lõhn peaks teod kokku tooma 25 m2 ulatusest. Pane püünised osalt mulda u 5 m vahedega. Pärast vala teod keeva veega üle.
Valusa tõkke või peletava kaitseriba tegemiseks võib osta Vilmorini või Ambienta looduslikku materjali. Vilmorini barjääriks on mittemärguv vulkaanilise kivimi puru, mis jääb teo limase jala külge kinni ja teeb liikumise valusaks. 4–5 cm laiuse ribana maha puistatud Ambienta graanulid imavad maapinnast niiskuse ning kui tigu kaitseribale ronib, ta kuivab ja sureb.
Allikas: kodus.ee
Mustpeanälkjas
Mustpeanälkja (Krynickillus melanocephalus) looduslik levila on Kaukasuse piirkond, Krimm, Kirde-Türgi ja Põhja-Iraan. Liigi esmaleid Eestis registreeriti 2013. aastal. Mustpeanälkjas levib peamiselt inimese vahendusel: ilutaimede kaubandus, mulla vedu, lillepotid, pelletid, kasutatud taimesubstraat ja aiajäätmed. Mustpeanälkjad on taimetoidulised ja nad eelistavad mahlakaid köögivilju (kõrvits, suvikõrvits, lehtsalat, kapsas). Täheldatud on söömist ka hostadel, mädarõikal, rabarberil, mahakukkunud õuntel ja vaarikatel.
Looduses esineb mustpeanälkjat niiskeis paigus kivide, lamapuidu ja maapinda katva taimestiku all salumetsades, jõeluhtadel. Asulates on nende meelispaikadeks aiad (kompostihunnikud) ja neid ümbritsevad jäätmaad, pargid ning kalmistud.
Mustpeanälkja täiskasvanud isendid on väikesed kuni keskmisekasvulised nälkjad, täiesti väljasirutatuna (3,5) 4,5–5,5 (6,2) cm. Tal puudub koda. Kehavärvus hele, valkjashall, hingamisava serv on põhivärvusest kahvatum. Iseloomuliku tunnusena on pealtvaates pea ning tundlad sügavmustad kuni sinkjasmustad. Mantlikilbi tagaserv on enamikul isenditest hele hallikaskollane kuni hallikasvalge ja eristub tumedamast esiosast ja tagakehast. Lima värvitu, vesine.
Pargitatrad kuuluvad saja maailma kõige agressiivsema võõrliigi hulka ja ohustavad kohalikku loodust nii Euroopas kui Ameerikas. Aedades kasvatamise tõttu on need levinud väga laialt ja kantud Eestis looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja. See tähendab, et pargitatrad on Eestis keelatud võõrliigid ja neid ei tohi kasvatada, istutada ega levitada.
Kõik pargitara liigid - vooljas pargitatar (Reynoutria japonica), sahhalini pargitatar (Reynoutria sachalinensis) ja nende hübriid (Reynoutria x bohemica) - on nii Eestis kui ka maailmas väga invasiivsed ja hea levikuvõimega taimed. Looduslikult kasvavad nad Kagu-Aasias 2-3 meetri kõrguste puhmastena nii päikselistes, varjulistes, niisketes kui ka kuivemates kasvukohtades.
Pargitatarde hea levikuvõime taga on nende vastupidavad risoomid. Risoomidesse talletatakse toitained, mille abil kasvab ka kahe meetri sügavusel olevast väikesest risoomitükist, uus taim. Kui pargitatrad levivad aedadest loodusesse, hakkavad nad kohalikke taimi välja tõrjuma. Seda nii oma tiheda kasvu, teiste varjutamise kui ka teisi taimi tõrjuvate keemiliste ühendite tootmise tõttu.
Tõrjevõimalused
Iseseisvaid tõrjevõimalusi on mitmeid, kuid tulemusteni jõudmine võtab väga palju aega. Sobiv meetod sõltub igast konkreetsest asukohast, selle eripäradest ja maaomaniku võimalustest!
- Pidev niitmine - sobib pigem väikestel aladel ja kohtades, kus on soov ala madalmurusena hoida. Juurestiku kurnamine võib võtta aastaid.
- Välja kaevamine - võimalikult suure hulga juurestikust välja kaevamine, kuivatamine ja põletamine. Järgnema peab kas pidev niitmine, tärkavate võrsete väljakaevamine või sikutamine. Väljakaevatud pinnas tuleb panna tagasi, sest see sisaldab kindlasti pargitatra juureosasid ja need hakkavad uuesti kasvama.
- Käsitsi mürgitamine - septembris (õitsemise ajal) lõika vars umbes 20 cm kõrguselt maha ja õõnsusesse süsti ca 2 ml herbitsiidi (toimeaineglüfosaat). Korda seda kõigi vartega.
NB! Taimekaitsevahendi kasutamisel järgi kõiki reegleid! Nt ära kasuta seda kaevude ja veekogude lähedal, järgi kasutusjuhendit. Võimalusel telli töö professionaalidelt. - Geotekstiiliga katmine - spetsiaalse tugeva geotekstiiliga (nt DuPont) kogu kasvukoha katmine nii, et tekstiil ulatub ka külgedelt 1 meetri sügavuseni. Jätta kaetuks umbes 10 aastaks.
Pea meeles:
- Tõrjumiseks tuleb alustada tegevust kogu kasvukohas ja jätkata nii palju aastaid, kuni varsi tärkab. See võib võtta väga kaua aega!
- Väljakaevatud juured ja lõigatud varred tuleb lasta kuivada samas lähedal ehk neid ei tohi viia kuhugi „ära“! Vastasel juhul aitad hoopis seda võõrliiki levitada. Kuivanult põletada!
- Ära vii aiajäätmeid ega pargitatra varsi-juuri kuhugi "metsa alla", sest nii levivad võõrliigid kontrollimatult loodusesse!
Verev lemmmalts
Verev lemmmalts kuulub nii Eestis kui Euroopa Liidus invasiivsete ehk looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja. Taim ohustab meie looduse mitmekesisust ning läbi selle ka haruldasi liike.
Verev lemmmalts (Impatiens glandulifera) on pärit Indiast ja Himaalajast, kuid kasvab hästi ka Eestis. Tegu on Euroopa ühe kõige invasiivsema taimeliigiga, mistõttu kuulub see kogu Euroopas hävitamisele.
Üheaastane taim on väga kiire levikuga ning võib kasvada kuni kolme meetri kõrguseks. Oma erakordselt ilusa välimuse, kõrge kasvu ja ilusate roosakas-lillade suurte õite tõttu on taim aianduses väga levinud. Paraku kasvab verev lemmmalts suurte ja tihedate kolooniatena, tõrjudes välja kõik teised liigid. Seega ei tohi seda liiki enam kasvatada ka koduaias.
Lisaks verev lemmmaltsale kasvavad Eestis veel looduslik liik õrn lemmmalts (kollase suure õie, õrna lehe ja varrega) ja võõrliik väikeseõiene lemmmalts (kollase pisikese õiega, väikest kasvu), kuid need ei moodusta kunagi suuri tihnikuid nagu verev lemmmalts.
Verev lemmmalts on väga vastupidav taimeliik, kuid kindlal tegutsemisel väga kergesti tõrjutav. Peamine, mida meeles pidada:
- taime juured on pindmised ja kergelt maast välja tulevad. Rohi hoolikalt välja kõik taimed. Vars kipub kergelt murduma, seega tõmba kindlasti välja ka juureosa. Kui võimalik, võib ala ka püsivalt niita, kuid siis tuleb seda hoida madalmurusena;
- ära viska rohitud taimi maha, sest need juurduvad uuesti. Riputa või viska nad kuhugi kuivama. Suure hulga taimede puhul pane kõik ühte suurde hunnikusse;
- liik kasvab, õitseb ja viljub kuni esimeste korralike öökülmadeni. Seega korda rohimist mitmel korral hooaja jooksul;
- ala rohides jälgi servi, et kindlasti leiaksid üles kõige äärmised. Nii ei toimu kasvukoha laienemist;
- kindlasti tuleb taimi rohida vähemalt 2 aastat, kuna nii kaua püsivad seemned mullas idanemisvõimelisena.
Hiid-karuputk, Sosnovski karuputk ja pärsia karuputk on ohtlikud invasiivsed võõrliigid. Oma kiire leviku ja suure kasvu tõttu ohustavad nad meie looduslikke kooslusi. Karuputke võõrliikide hävitamine ja leviku tõkestamine on iga maaomaniku vastutus ja kohustus.
Sosnovski karuputk ja hiid-karuputk on ohtlikud invasiivsed võõrliigid, mis ohustavad kohalikku loodust ja ettevaatamatul kokkupuutel võivad kahjustada ka inimeste tervist. Nende liikide leviku takistamine ja tõrje on äärmiselt oluline.
Kõikide karuputke võõrliikide kolooniate asukohti saab näha Maa- ja Ruumiameti karuputke kaardirakendusest (X-GIS 2.0 [karuputk]).
Lisainfot karuputke võõrliikide ja nende tõrjumise kohta leiab Keskkonnaameti kodulehelt.
Teadaolevad karuputkede kolooniad: https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/karuputk
Karuputke võõrliigi uuest kasvukohast teata [email protected].
Viimati uuendatud 07.12.2025